Tere kallid spordisõbrad!!!
Kuna eelmise ja tänase postituse vahele on jäänud pikk aeg, siis teen kiire kokkuvõtte eelmisest 10.kuust. Märtsis, pärast America East konverentsiturniirilt väljalangemist oli võimalus aeg natukene maha võtta ja puhata, kuid nagu selgus oli puhkus oodatust pikem – kahe nädala asemel hoopis 7 kuud! Mais diagnoositi mul puukborrelioos ja kuna haigus oli mind kimbutanud juba eelmisest suvest saati ehk siis üle 9 kuu, oli seis päris masendav. Õnneks tegid antibiootikumid imet ja andsid lootust suvisteks koondise mängudeks valmistuda..või noh, nii ma vähemalt arvasin, aga reaalsus osutus natuke teistsuguseks ning minu üritus koondist esindada piirdus paari nädala ja tõdemusega, et mu organism ei suuda sellisele koormusele vastu pidada. Siiski oli selleks ajaks kõige hullem möödas, sest nüüd ma vähemalt teadsin, mis valesti oli ja kuidas seda ravida. Edasi veetsin terve suve Hiiumaal, maakodus linnulaulu kuulates ning vaikselt jooksma hakkasin alles septembris.
Lillelaps nagu ma olen, polnud mul muidugi midagi looduse, värske õhu ja taluelu vastu. Merevees ujumisest ja seenelkäimisest rääkimata. Aga nagu kõik kaunid asjad ikka, leidis see muretu aeg oma lõpu ja oktoobris tuli jälle linna asuda. Õnneks kannatas tervis juba raskemaid koormusi ning sain rahulikult end vormi ajama hakata. Järgmised kolm kuud sai kodupubliku ja koduklubi eest jälle mängida ning ühtlasi ka Kati Rausbergi võistkonnale Balti liigas peaaegu ära teha (unistama peab!). Eclexis mängimisest on jäänud muidugi ainult positiivsed mälestused, võistkonnakaaslased olid superlahedad ja ka Audentese noorte talentide vastu oli lahe mängida – kuigi mu ego sai natukene kannatada kui mõni neist minu vastu korvi viskas. Seevastu olin ma südames ikkagi nende üle väga uhke.
Üks karikavõit, parima sõbranna kihlumisuudis ja aastavahetuse pidu hiljem – lisaks nendele sai mul 25st külmakraadist täiesti siiber ja lendasin musta mere äärde õnne otsima! Ehk siis sellel aastal olen jälle uute asjadega hakkama saanud. Elus esimest korda tööle läinud ja korvpalliga raha teenima hakanud. Imelik tunne on, peaegu nagu oleks täiskasvanuks saanud. Igatahes, kas ma selle õnne siit Bulgaariast kah leian, seda ei oska ma muidugi veel öelda, aga vähemalt korvpallis olen hetkel leidnud enda jaoks täpselt selle, mida tahtsin ehk tugeva võistkonna, lahedad tiimikaaslased ja võimaluse ennast tõestada, et ma peaksin mängima rohkem kui 5 minutit meie põhikonkurendi vastu! Kas mul see õnnestub, seda ma ei tea, aga vähemalt on kõik nüüd mu endi kätes, mitte puukborrelioosi otsustada. Eks ma ükspäev kirjutan ka Bulgaaria elust pikemalt, aga seniks kõigile kaasaelajatele ja toetajatele üks suur-suur aitäh minu poolt & olge terved!
FOX.
Loading ...