Koostasin jooksvalt Venemaa käigust blogipäeviku:
Täna siis 27.nov ja alustasime vahvat bussisõitu Ruse – Kurski.1600km, 30tundi ja 4 piiripunkti (Rumeenia, Moldova,
Pärast 30 min sõitu suutis võistkonnakaaslane, sõna otseses mõttes, mulle kohvi kraevahele sokutada. Pärast seda ta viisakalt vabandas ja olime sõbrad edasi – küll ära kuivab, aga garderoobi vahetuse tegin ikkagi. Sõit jätkus. Kapten oli meile kodus valmistanud imemaitsva koogi, mida siis hakkasime isuga sööma – 15 min ja pea 3 kg kook oligi otsas. Klubi oli muretsenud ka erinevad mahlad, karastusjoogid ja võileivamaterjali – kes tahab see ise teeb. Kuigi paar agaramat võistkonnakaaslast asusid vabatahtlikult köögitoimkonda. Ühesõnaga anna aga märku ja sind teenindatakse – luxvärk 
Aeg venib väga aeglaselt, kes mängivad kaarte, kes vaatab arvutist filmi või mängib arvutimänge, kes passib telefonitoru otsas, kes kuulab muusikat, kes magab. Reis on ju pikk ja kuidagi peab aega parajaks tegema. Ise kuulan muusikat ja teen märkmeid profisportlase blogi jaoks – ühesõnaga teen midagigi kasulikku . Hetkel on sõidust kulunud 4 t, eks hiljem saan jälle midagi uut kribada…..
Ei mäleta ,et vasaku jalaga voodist hommikul astusin,aga teine võistkonnakaaslane suutis täie raskusega mulle varvaste peale astuda, enam ei oskagi arvata, mis edasi juhtuda võib. Ja paari minuti möödudes, oh imet, bussil läks miskit põhjaalt tossama. Õnneks ei olnud mina jälle ohver, ohkasin ja sülitasin 3 korda üle vasaku õla. Pea tund bussi kallal nokitsemist ja sõit võis jälle alata. Möödus paar tundi ja hopp, politsei peatas meid, kontrolliti dokumente ja see kõik võttis aega kuskil pool tundi.
Jõudsime lõpuks siis Rumeenia ja Moldova piiripunkti, kus passikontroll läks suhteliselt kiirelt, aga kuna osad tahtsid wc-sse minna ja kuna meil polnud kohalikku raha, küsis vetsuvalvur 1 EUR inimeselt ja siis ma küsisin,et kas sa teed nalja või? Loomulikult mu küsimuse peale hakkasid kõik naerma ja saime kõhutäie naerda. Kui saadi teada et euro on sissepääs, keerasid kõik otsa ümber ning ainult mina ja massöör jäime, kuna mul oli rahakotis Rumeenia raha – saime 1 lei eest käidud. Siis hakkasid pikad jamad Moldova ja Kiievi piiril ja nad lihtsalt jamasid meiega üle 2 tunni, et me mingeid pabereid täidaks ja küsisid veel 53€ ei millegi eest. Õnneks Kiievi piiril olid kõik paberid korras ja meile juhendati õige teeots ja sõit võis jälle alata. Kell oli saamas üksteist õhtul, seega oleme teel olnud juba kõige jamadega kokku 15 tundi. Seega veel pool maad minna, soovin meile edu:).
Teed on jubedad ja sõidukiiruseks 60km/t, loksume väga, väga aeglaselt edasi. Lõpuks siis kauaoodatud vene piir, siin veetsime üle kolme tunni – saime veel sõimata ka, et väljas jalgu sirutasime ning värsket õhku hingasime. Sõidu algusest siiani oleme bussis veetnud juba 31t, rahvas hakkab vaikselt ära keerama:). Lõpetuseks veel kolisime kõige oma kolaga bussist välja, et korravalvurid saaksid bussi üle vaadata ja meie läbisime kottidega piiripunkti. Selline kopp on juba ees – tahaks wc, korraliku dušši ja voodit.
No ja lõpuks peale 36t bussisõitu jõudsimegi kohale. Kiirelt asjad tuppa, pessu ja õhtusöögile. Mängu kaotasime 14p ja Euro Cupi hooaeg sai siis seekord sellise lõpu. Pole hullu, mängude kogemused on ka väga väärt. Ise jäin enda mängudega rahule, tubli 4, kuigi visketabavus ju võiks alati parem olla ning on mille kallal veel töötada ja areneda. Mäng toimus meil nende uhiuues hallis – väga kihvt ja kõigi vajaliku tehnika, ruumidega. Kuna peale 36t bussisõitu pole lihtne mängida,siis ega mõistus ka kõige teravam polnud. Tahtsid kiiremini liikuda aga lihtsalt jalad ei toiminud. Oli väga raske ja ega vastanegi kõige paremat mängu näidanud.
Pärast mängu hakkasime tagasi kimama. Seekord siis tiba teist marsruuti Lõppkokkuvõttes kestis see reis 32t. Mis siis põnevat seekord juhtus: lühidalt võib öelda et väga kurnavalt, teed pahad, piiripunktides mõttetu passimine ja ootamine (kuigi olime peaaegu kõikides piiripunktides ainukesed). Neil ju aega on, miks kiirustada:). Palju sai naerda ja olematu magamine ning lisaks hakkas veel ka GPRS streikima ja siis lihtsalt ekslesime tunnikese kuskil Rumeenia väiksemas linnas. Jõudes Bukaresti lähedale, suutis bussijuht 10 min blokeerida suure tee, kuna ta lihtsalt unustas varem ära keerata. No ikka juhtub, aga meie saime jälle hea kõhutäie naerda ja arutada sellel teemal. Lõpuks jõudsime 1 detsembri varahommikul kell 4 koju. Väga väsinud, magamatus ja paistes jalad. Sama päeva lõunast hakkasime sõitma pühapäeval toimunud mängule (selle kestvus 6t). Ühesõnaga nädalaga sõitsime maha üle 4000 km, ma ei taha bussi nähagi, kohutav.
Kuna Venemaa reisist olid mul jalad veel väga kanged ja paistes, siis mängida oli väga raske. Tegin Sofias oma kõige kehvema mängu, kuna tõesti jalad olid nii kanged, et nendega normaalselt mängida oli väga raske. Mängust niipalju, et olime pidevalt tagaajaja rollis kuid kokkuvõtteks 1 punktiline võit. Tagasi hakkasime tulema pool 8 ning jõudsime koju öösel kell 3. Sõit jäi pikapeale, kuna väljas oli väga jube tuisk. Vahepeal oli keegi ka teelt välja sõitnud ja tee oli politsei poolt kinni pandud. Pärast seda sõitsime paarsada km ja tegime väikese söögipausi. Käime alati seal söömas, kuna seal on head söögid ja väga korralike portsjonitega Võistkond, treener, manager, massöör ja bussijuht – kokku läks 60 euri (kõigile suured praed). Jõudsime juba peaaegu Russesse ja siis juhtus jälle bussiga midagi, nii et edasine sõit oli väga vaevaline.
Mõned päevad tagasi võitsime Haskovo 2012 85-61. Endalt 26 minutiga 17 punkti.
Järgmine kord kirjutan teile siis pärast pühi!
Mõnusat ja rahulikku pühadeaega kõigile
Merike
Loading ...