Meie teekond Berliini algas neljapäeval(02.05). Miks ma ütlen teekond? Teekond sellepärast, kuna läksime bussiga. Varasematel aastatel on käidud Berliinis lennukiga, aga nüüd bussiga. Judoliidust tuli mingit segast infot, et piletite ostmisega jäädi hiljaks ja liiga kallid. Bussisõit oli väga kurnav, aga võistluseks taastusin.  Teised eestlased, kes võistlesid laupäeval,  olid ilmselt bussisõidust veel väsinud.

Reede päeval jõudsime kohale, seejärel läksime hotelli magama. Kohe ei saanud muidugi hotelli sisse, kuna sakslased otsustasid, et kui on kell kaks kirjas, siis saabki kell kaks, mitte varem. Isiklikult pole ma päeval magaja isegi väsinult, aga tegin korraliku uinaku kella 14.00-16.30. Seejärel läksime kaalu kontrollima ja trenni. Alustasime trenni õues jooksuga ja seejärel liikusime tatamile. See trenn oli kõigile väga vaevaline ja selle kohta mis seal tegime öelda trenn, on ilmselge liialdus. Pärast trenni tagasi hotelli ja magama, voodid olid isegi minusuguse mehe jaoks liiga väikesed, kuna jalad läksid üle ääre.

Laupäeval magasin hommikul mingi 7.30, seejärel väga kerge söök. Kerge pikutamine voodis ja seejärel liikusime saali. Vaatasin koondisekaaslaste matšid ära, kus võidurõõmu ei tuntud. Mingi 12 paiku liikusime linna ja vaatasime poodides ringi. Õhtul tegime 16.00, 45 minutilise trenni, aga selle eest väga intensiivse. Ütleme, et enesetunne oli väga väsinud, aga peale trenni läks kõik heaks ja olin võistluseks valmis. Õhtul oli veel kaalumine ja peale seda oli vedeliku ja energiavarude taastamine. Õhtul ilmus veel ka isa Berliini, kes ööbis meiega samas hotellis.

Pühapäeval ärkasin kell 7.00 ja siis sööma, sõin tavapärast võistluseelset toitu moosisaia, banaani ja batooni. Seejärel liikusime saali, kus tegin väga korraliku soojenduse, kuigi isa väitis, et soojendus oli tehtud kuidagi sunnitult, aga ma ei nõustu temaga. Vabas ühiskonnas on muidugi kõigil vabadus oma arvamust avaldada. Esimeses ringis kohtusin Briti teise numbriga, keda võitsin 5yukoga. 5yukot judo mõistes on suht ebatavaline. Matš oli suht minu kontrolli all, aga samas polnud mina ise, midagi oli nagu puudu. Teises ringis kohtusin saksalsega, kellega pidin väga palju vaeva nägema. Jäin alguses 2 shidoga taha, aga lõpuks maadlesin aktiivselt ja tema sai 3 shido ning sain väga väga raske võidu. Nüüd olid pea kohal  juba suured murepilved, kuhu mu maadlus kadunud on, oli küsimus. Matšide vahepeal proovisime  koondise peatreeneriga uusi taktikaid ja leida minu maadlust. Kolmandas ringis kohtusin itaallasega, kes oli võitnud 2013 Portugali Euroopa Karika. See matš tuli suhteliselt raskelt, aga samas kindlalt yuko ja wazariga.  Veerandfinaalis kohtusin U-17 Maailmameistriga ja kahekordse euroopameistriga. See matš oli üks elu halvimaid, tegin kohe matši alguses vea, mis otsustas matši saatuse ja kaotasin kägistamistehnikaga. Lõpuks võttis mu vastane kindla esikoha ja näitab jätkuvalt, et talle vastast ei ole. Lohutusringis kohtusin 2012 U-17 em pronksiga, kus tuli samuti vastu võtta kaotus, täpsemalt olin taga 1 shidoga ja minut enne lõpu lendasin ära. Kokkuvõttes 9koht 46 osaleja seast, pole just kõige hullem, sest kaotasin selle võistluse võitjale ja pronksmedalimehele.

Laager kulges rahulikult, kui jätta välja see, et tegime kerge avarii teel trenni. Sõitsime õrnalt otsa teisipäeva hommikul trenni minnes mingile Bemmile, mis seisis. Sõitsime ära, kuna kahjustusi ei paistnud olevat, aga juhuslikult nägi seda pealt politsei. Trennist tagasi tulles ootas politsei meid auto juures ja koondise peatreener pidi minema jaoskonda, kus teda üle kuulati.

Aeg on kiiresti läinud ja poolfinaalid mis me mängisime olid omamoodi huvitavad. Siin mängitakse kaks mängu kodus või võõrsil, sõltub kes eespool on. Kaks päeva vahet ja jälle kaks mängu. Esimene kohtumine Montana vastu tuli kergelt. Teine mäng läks rakselt, sest olime kogu mäng tagaajaja rollis. Kuid lõpuks saime vahe tasa ja hetke pärast läksime juba juhtima ja lõpuks võitsimegi mõne punktiga. Seisuks 2-0 ja siis tuli sõita Montanale külla. Arvasime, et võtame kolmanda mängu ka ära, aga ei. Mäng läks kahele lisaajale ja kaotasime. Järgmine päev oli uus kohtumine. Kuna Montana võistkonnal on keskmine vanus liigas kõige kõrgem ja eelmisel päeval pidid mängima veel kaks lisaaega, siis järgmisel päeval olid neil jalad päris pehmed. Siiski midagi kergelt ikkagi ei tulnud ja võidu vormistasime alles viimasel veerandajal. Siis tulime koju ja hakkasime valmistuma finaalideks.

Pärast poolfinaale saime kaks vaba päeva, mis oli meile kõigile üllatuseks. Räägin teile ühe loo, mis juhtus enne poolfinaale. Ühel ilusal päikesepaistelisel ilmal otsustasin ühe fänniga minna Hotnitsa kose juurde. See kosk on 20m kõrge ning sinna mäe nõlvale sai mööda kive ja vanu katkiseid treppe üles ronitud. See oli päris kaskadöörlik, kuid minu hing ihkas ikka üles minna, et näha seda vaadet. Rääkisin sellest seiklusest ka ameeriklannadele ja nad tundsid selle vastu huvi. Ma ütlesin, et okei, uurin asja ja järgmine kord läheme mõne teise kose juurde.

Nagu enne mainisin, saime pärast Montana mängu kaks vaba päeva ja ühel ameeriklannadest oli siis ka sünnipäev. Tegin nalja, et teen talle sünnipäevakingituse ja lähen näitan talle seda suuremat juga. Mõeldud-tehtud, ajasin ühe fänniga juttu ja asusimegi tema autoga teele. Seekordne juga oli 60 m kõrgune. Seal oli rohkem jugasid mis sealt alla tulid. Need olid mäe küljes ja tuli teha tunniajane tiir ümber mäe, et kõike korralikult näha. Värske õhk ja kerge füüsiline koormus – ameeriklaand olid väga rahul. Järgmisel päeval ka kohalik leht kirjutas, et Merike Anderson viis võistkonnakaaslased juga vaatama.

Väike naljakas vahejuhtum ameeriklastega. Restoran kõrval kus me õhtust söömas käime, on ilusalong, kus meie võistkonna mängijad käivad iluprotseduure tegemas (juukselõikus, maniküür jne), kuna seal töötab meie võistkonnakaaslase parim sõbranna. Ühel päeval osad mängijad tegidki seal vajalikke protseduure ja Amanda Johnson oli väljas, kuna oli ilus ilm. Kuna ta on USAst pärit sellisest kohast, kus päike koguaeg paistab, siis tunneb ta sellest pidevalt puudust. Kuna oli ilus ilm, siis oli ta võtnud särgi seljast ning lamas murul ja kõrvaklapid peas. Keegi mööduja oli helistanud politseisse, sest nägi, et keegi lebab liikumatult muru sees ja arvas, et midagi on juhtunud. Politsei kohale ilmudes sai ta aru, et see on Amanda Jonshon ja et kõik on korras. Neil ameeriklastel on pidevalt komme, et kui ilus ilm ja me kuskil jalutame, siis nad tihti tahavad päikest võtta ja viskavad ennast kuskile pikali.

Ühel vabal päeval käisin ka Tryavna linnas. Seal on ilus vanalinn, kus majad on renoveeritud ja korras. Sellised katused nagu sealsetel majadel, nägid minu silmad küll esimest korda –katused on tehtud 60-70 cm pikkustest kivilapikutest. Vanalinnas oli palju suveniiri- ja käsitööpoode,baare ja restorane. Tekkis väga kodune tunne –  nagu kõnniks Tallinnas, kuigi meil on majad kõrgmad.

Pärast seda läksime Tarnovo linna, kus oli üks loss. Kahjuks me sinna sise minna ei saanud, kuna olime natuke hiljaks jäänud.

Tegin ka ühe pildi munadega. Siin om munadepühad 1-6 mai. Tööd ei tehta ja on vabad päevad.

Päikest,

Merike

Soome liiga on minu klubi jaoks hästi alanud. Oleme mänginud 5 mängu ning teeninud 5 võitu. Nende seas ka 2-0 võit eelmise aasta Soome meistri PK35 vastu. Kuuleme palju positiivseid kommentaare pärast mänge. Inimestele meeldib tulla meie mänge vaatama. See aasta on meie taktika väga palju muutunud võrreldes eelmise aastaga – kaitses oleme läinud üle tsoonikaitsele ning palli omades proovime mängida söödumängu, mille abil luua väravalöömise võimalusi. Võistkond on see aasta väga ühtne, meil on hea võistkonna vaim nii palliplatsil kui väljaspool seda. Mängijad toetavad ja aitavad üksteist igal võimalusel. Hetkel blogi kirjutades oleme teel tagasi võõrsilmängult. See nädal on väga raske meie jaoks olnud. Nimelt on toimunud 8 päeva jooksul 3 mängu, millest 2 viimast on olnud võõrsilmängud, 6 päeva jooksul oli võimalus vaid 2 päeva olla kodus, ülejäänud on läinud reisimisele ning mängimiseks. Järgnevalt kirjeldan teile natukene, milline näeb välja meie võõrsilmängu reis.

Mäng: 21. april. Kokkola-F10- Åland United, Kokkolas.

Laupäev 20. Aprill: 13:55 - mängijad kogunevad Mariehamni sadamas (autoga sadamasse, kuhu jätame auto mõneks päevaks ootele). Kui kõik on kohal, haarab iga mängija mõne varustuse asja ning lähme ühiselt laeva. Laevas on meil kasutada kajutid, ehk siis kui keegi on väsinud saab puhata.

17:15 - tänu meie headele tulemustele otsustas Viking Line sponsoreerida meid see kord natukene erilisema söögiga. Saime võimaluse süüa buffes. Pärast ühist söömist tegime väikse puhkuse kajutis.

20:00 - Turus (linn Soomes) ootas meid buss ja reis võis alata.

23:00 - olime jõudnud kohvikusse, kus peatume alati kui oleme teel Kokkolasse. Iga mängija sai ühe võileiva ning joogi vastavalt soovile (kohvi, tee, mahl). Pärast 15 minutilist pausi jätkasime sõitu.

00:30 - jõudsime Radisson SAS hotelli Vaasas. Oli aeg natukene välja magada, et homme oleks vaim ja füüsiline vorm valmis võitluseks.

Pühapäev: 21 aprill – 8:45 helises äratuskell ning mul ei olnud mingit soovi ärgata.  Ees ootas 20 minutiline jalutuskäik võistkonnaga. Osad mängijad käisid enne seda ka hommikust söömas, kuid kuna 9:45 oli meil juba mängueelne lõuna, siis jätsin hommikusöögi vahele. Lõunaks sõime mängueelset pasta bologneset pärast mida bussisõit Kokkolasse võis jätkuda. Kell oli umbes 10:40.

Bussis tuli selline väsimus peale, et jäin tunnikeseks magama. Ärgates avastasin et olemegi jõudnud staadionile, kell oli 12:00. Mänguni on jäänud 2 tundi. Mängijad veetsid aega riietusruumis, kuni kell oli 12:45 ja aeg oli koosolekuks. Pärast koosolekut oli aeg minna sooja tegema. 14:00 avas kohtunik mängu. Pärast mängu toimus pesu ning seejärel suundusime bussisõiduks. 17:00-18:00 oli bussisõit, kuni jõudsime ABC-Sse, kus peatusime tunnikese õhtusöögi jaoks. 19:00 algas taas sõit Turu suunas.

Esmaspäev 22.aprill – 07:45 äratus. 8:00 kogunemine minekuks laevale. 8:45-14:10 laevasõit tagasi Mariehamni. Laevas organiseeris meie klubi president meie hea tulemuse eest sauna, kus saime pärast hommikusööki veeta 1,5 tundi .

Pärast 48 tundi oleme taas kodus  Selline siis näebki välja üks kaugel, võõrsil toimuv mäng. Palju reisimist, kuid reisimise teeb alati meeldivamaks võit. Võidu järel ei tundugi see maa nii  pikk. Bussisõidu muudavad meeldivamaks filmid, mis meil alati kaasas on.

Tervitused,

Pille

]]> http://profisportlane.com/pille-raadik-mangijad-toetavad-ja-aitavad-uksteist-igal-voimalusel/feed/ 0 http://profisportlane.com/natalja-bratuhhina-oleme-prantsusmaa-meistrid-2012-2013/ http://profisportlane.com/natalja-bratuhhina-oleme-prantsusmaa-meistrid-2012-2013/#comments Tue, 23 Apr 2013 13:19:22 +0000 Tauno http://profisportlane.com/?p=1042 Peale selle kui võitsime karikafinaali, toimus meil väike niiöelda puhkus. Mängisime liiga 7.naiskonna St.Raphael vastu ja kaotasime nende juures 0-3. Arvan, et läksime kerget  võitu saama, kuna olime nädal enne karikavõitjateks kroonitud. Muidugi alahindasime vastast ja andsime hoopis neile 3 punkti. Huvitav fakt on see, et kui me oleks võitnud St.Raphaeli, oleksime olnud enne kahte viimast mängu esimesed. (kuna Prantsusmaa teises divisioonis ei mängita play-offe, võidab see, kes on kogunud kahe ringi jarel rohkem punkte).

Pärast seda, kui kaotasime, sattusime raskesse olukorda, kus kahest viimasest mängust oli vaja võita vähemalt üks, et meistriks tulla ja seeläbi minna ülesse esimesse divisjoni järgmiseks aastaks. Kaks viimast mängu olid aga liiga teise ja kolmanda võistkonnaga, nii et oli oodata rasket vastupanu.

Hooaja eelviimane mäng toimus meie juures Quimper-i vastu. Quimper on üks korralik ja füüsiliselt väga tugev võistkond. Meie vastu tulid nad mängima täieliku motivatsiooni ja entusiasmgai, võttes kaasa bussitäis fänne. Mäng oli raske ja lõppes alles viiendas geimis punktidega 16-14 nende kasuks. Ühesõnaga kaotasime 2-3. Hakkasime vaikselt pabistama (eriti treener ja president).

Viimasel nädalal olid meil mitmed kohtumised võistkonnaga ja võistkonna juhatusega, et motiveerida meid viimaseks mänguks. Isiklikult mulle sellised jutud ajavad survet peale ja tean, et mõnele teisele
võistkonnakaaslasele isegi rohkem kui mulle. Muidugi on see nende töö ja nad ju nõuavad tulemust.

Nii siis hooaja viimane mäng oli 20.aprillil Nancy Vandoevre vastu. Emotsioonid ja pinged olid laes. Enne mängu oli kolm võimalikku stsenaariumi. HALB oleks, kui me oleks kaotanud 0-3 voi 1-3 (siis oleksime me jäänud liiga kolmandaks ja poleks saanud ülesse esimesse divisjoni. KESKMINE oleks, kui me oleks kaotanud 2-3 (see tähendanuks meile tabelis 1 punkti ja me saavutanuks hooaja kokkuvõttes teise koha, aga pääsenuks ikkagi ülesse ProA-sse). HEA oleks, kui me võidaks ükskoik mis tulemusega (see tähendab, et oleksime olnud esimesed). Nancy-le oli vaja ainult 3-0 või 3-1 voitu.
Kaks esimest geimi olid väga pingelised. Esimeses olime kogu aeg väga lähedal ja lõpuks võitsime 27-25. Teises aga olime ees 24-18 ja lasime neid jargi 24-24! Lõpuks ikkagi suutsime 27-25 jälle ära võita. Sellega olid Nancy lootused kustunud ja kolmanda geimi võitsime suhteliselt kindlalt 25-21. Kogu mäng sellega meile 3-0. See tähendas, et olime Prantsusmaa Meistrid!  Mu õde Polina oli mängu MVP (most valuable player) 23 punktiga. Omaltpoolt kostitasin vastaseid 16.punktiga.
Selline hooaja lõpp on väga magus. Eelmine hooaeg Küprosel oli sama mõnusa lõpuga. Nüüdseks on mul juba kolme riigi meistritiitlid olemas! Eesti, Küpros ja Prantsusmaa =) Mõtlen nüüd pingsalt kuhu
järgmiseks hooajaks minna

Nüüd aga viibin puhkusel ja ravin väikseid traumasid. 2.mail hakkab Tallinnas koondise laager. Hakkab toimuma ettevalmistus MM-i kvalifikatsiooniks, mis toimub 23-26 mail Lätis, Daugavpilsis.

Tervitused kõigile Prantsusmaalt!

Loodetavasti on ilm Eestis soe, kui me sinna jõuame! =)

Natalja (ja Polina)

Oleme jõudnud hooaja kõige raskema ja ka kõige põnevama osa juurde, ehk siis eelmisel pühapäeval algasid poolfinaalid! Meie võistkond lõpetas põhiturniiri liidripositsioonil 22 võidu ja kahe kaotusega ja tänu sellele ei pidanud me veerandfinaale mängima. Põhiturniiri viimases ringis saime 5 võitu ja ühe kaotuse. Kui kolmandas voorus mängisin keskmiselt alla 13 minuti, siis viimases voorus pidin platsil olema keskmiselt 32 minutit ja asendama meie põhitsentrit Ashley Gayle, kes ravis oma põlvevigastust ja ei osalenud treeningutel mitu nädalat. See ei olnud väga kerge ülesanne, sest ma olen pikkuselt tsentrikoha jaoks ikka liiga lühike. Ameerikas mängides pidin samuti pidevalt viite mängima, kuid meie konverentsis olid enamus keskmängijaid under-sized (kõik tasemel keskmängijad olid tipp-ülikoolidesse värbatud), ehk siis üle 190cm pikkuste mängijate vastu tuli mängida haruharva. Aga siin ikka pikki jagub, ja kindlasti tekitab see kõvasti peavalu nii kaitses kui ka rünnakul, näiteks pean rohkem keskpositsiooni viskeid viskama ja korvi alt välja söötma. Õnneks sain oma õppetunnid treeningutel kätte- Ashley oma 193 sentimeetriga suutis alati mu tuju ära rikkuda, sest iga kord kui ma oma mängijast mööda läksin ja korvi alla jõudsin, tuli seal järsku sein ette ja sundis mind välja söötma. Aga selle eest on temaga ühes võistkonnas jube lahe olla, ma pole kunagi saanud kellegagi high-low mängu mängida, ehk vabaviskejoonelt üle kaitsete tsentrile korvi alla alley oope sööta. Ameerikas mängides oli meie võistkonnas pikkade roll tagamängijatele katteid teha ja nende visetele lauda minna, olime nn musta töö tegijad ja role-playerid, liikumisi meie peale ei tehtud ja korvi alla palli ei kästud sööta. Siin Bulgaarias mängides on asi hoopis vastupidi- kui palli saame, peame tegema; liikumised on pigem pikkade peale üles ehitatud; ja kaitsku jumal neid tagamängijaid, kes meile sööta ei mõista! Ja nii on enamus võistkondadega siin- kes oma pikki ei kasuta, või kellel neid lihtsalt piisavalt hea tasemega ei ole, leiab end tavaliselt kaotaja rollis.

Poolfinaalid mängitakse ära väga tiheda graafikuga, kaks mängu kahe päevaga, kaks päeva vahet, ja jälle kaks mängu järjest. Eks näis kuidas vastu peame, sest mängime ainult kuue mängijaga- kolm tagamängijat ja kolm pikka. Mitte et meil rohkem mängijaid poleks, aga treener lihtsalt ei usalda neid piisavalt. Bulgaaria liiga ongi sellepoolest huvitav, et suudetakse palgata 5-7 tugevat mängijat ja ülejäänud kohad täidavad kohalikud noored, kelle tase veel nii kõrgel mängimiseks piisav ei ole. Seepärast hoiamegi hinge kinni, et keegi ennast ei vigastaks või vigadega välja ei kukuks. Vigadest rääkides, põhihooajal lasti siin ikka päris vabalt mängida ja vile enamasti vaikis, kuid tundub, et play-offideks on rakendatud uus strateegia, ja vigu vilistatakse ikka väga kergelt. Naljakas, sest USAs mängides oli alati just vastupidi- põhihooajal vilistati iga puude veaks, aga post-seasonil lasti võistkondadel mängida. See muutis playoffid huvitavamaks- põhimängijad ei pidanud vigadega pingil istuma, ja kui kasutada korvpallislängi, siis mingeid „naiste vigu“ ära ei vilistatud.

Põhieesmärgiks oli ikkagist oma kalli koondisekaaslasega taaskord mõõtu võtta- meil Merkaga on juba ammuilma kokku lepitud, et Eesti maffia peab ikka finaalis esindatud olema. Eesmärk täidetud ja finaalmängud hakkavad pihta 26-ndal aprillil.

Lisaks kõigele põnevale korvpalliplatsilt oli mul vahepeal võimalus ka oma venna ja tema tüdrukuga Bulgaaria elu avastada, nad sõitsid mulle nädalaks ajaks külla. Koos sai nauditud Bulgaaria varakevadet, vahepeal läks juba +23 kraadi peale. Käisime ka Burgase rannas ja vanalinnas, sõime kõiksugu kaheksajalgu ja muid molluskeid, kuid vast kõige meeldejäävaim mälestus oli meie kuuetunnine külastus kohalikku ARK-i, kust oli vaja autole transiitnumbrimärk saada. Muidugi kaasnes numbrimärgi saamisega ka ülevaatuse tegemine (kuigi eelnev oli ilusti korras ja kehtiv), kohaliku autokindlustuse ostmine (mida juhtumisi sai osta ainult koos kolmandate maade kindlustusega, a la Türgi jms), ja tõlgi palkamine. Ühesõnaga, palju umbseid ruume, kus oli väga inimesi ja vähe töötajaid, palju paberimajandust ja korralagedust, ning kust aga saadi, prooviti jälle raha välja pressida. Lõpp hea, kõik hea- saime numbrimärgi kätte, ja tänu Bulgaaria numbrimärgile ei tulnud enam tegeleda politseinikega, kes ilma põhjuseta välismaiste numbrimärkidega autosid kinni peavad ja juhtidele salamisi vihjavad, et nüüd oleks paras aeg altkäemaksu maksta. Ühesõnaga- kohati on siin paras Nõukaaegne elukorraldus…

Panin paar pilti kah, kõige lahedamad on ikka Bulgaaria kõnniteed, mis on alati kas okupeeritud parkivate autode poolt või siis on mõni väike puu vahepeal suureks kasvanud ja võtab nüüd oodatust rohkem ruumi!

Olge terved,
Fox.

Foto: Tanel Meos

Tere jälle! Reedel, sai meie jaoks lõpuks põhiturniir läbi ja hakkavadki Playoff mängud.

Vahepeal käisime Ventspilsis, kus täitsime oma miinimum eesmärgi ja saime kätte võidu, kuigi küll jah ainult  kolme punktiga, mis ei olnud kaugeltki piisav nii, et hõbemedal ja teine koht (muideks nüüd on mul balti liigas kõik medalid olemas: Zalgirisega kuld, Prinaiga hõbe, ja VEFiga pronks). Saime kolm korda vahe 10 punkti ringi, aga sealt ei suutnud kuidagi edasi minna ja nad tulid mängu iga kord tagasi. Hea, et vähemalt võitsime, muidu oleks väga nadi olnud finaalis kaks mängu kaotada.

Leedu liigas mängisime Zalgirisega, kus kaotasime küllaltki kindlalt. Vahe püsis koguaeg nii 2-8 punkti, paarkorda jõudsime isegi viiki ja korra vist 1 punktiga ette, aga ega väga suurt varianti ei tekkinud, et oleksime võita saanud.

Ja siis viimane mäng Sakalaiga Vilniuses. Suhteliselt emotsiooni vaene mäng. Nendel oli selge, et edasi ei saa ja neile oli see viimane mäng see hooaeg. Meil oli lihtsalt vaja võit ära võtta ja Playoffideks valmistuma hakata.

Neljanda veerandaja alguse poole proovisin kolmest ja üks vastane jooksis mulle peale ning maandusin kogu keha raskusega vasaku jala peale ja täpselt sinna alla suutis ka vastane veel oma jala toppida nii, et hüppeliigas ragises korralikult ja üsna valus ja rõve tunne oli. Praegu jalg ikka korralikult paistes ja kõndida väga ei saa. Hoian kõvasti jääd peal ja jalga üleval, et paistetust alla saada, aga teeb kuradima valu.

Esmaspäeval alustame veerandfinaaliga Siauliai vastu. Praeguse seisuga ilmselt jääb minul see seeria vahele. Praegu ei saa kõndidagi, jooksmisest rääkimata ja esmaspäevaks see vaevalt üle läheb. Aga eks näeme ja vaatame mis seis on. Esmaspäev võib-olla ka uuringutele kui on näha, et seis kehva. Seniks ravin ennast ja loodan, et kõik läheb plaani päraselt ja saame poolfinaalidesse ning selleks ajaks on jalg juba nii palju ok, et lubab mängida.

Pärast Kiievi Euroopa karikat sõitsime U-18 koondisega Tverri, U-18 Euroopa karikale. Iseendale ma suuri lootusi ei pannud, kuna olin Kiievist tulles suhteliselt tühi ja Tverri tase ülitugev.  Euroopa mv saab osaleda kaks venelast, aga Tverris võib neid olla piiramatult. Tavaliselt on nii, et Venemaa  number 5 suudaks ka Euroopa mv edukalt võistelda.

Tverri sõitsime bussi ja rongiga. Teekond algas Tartust neljapäeval (04.04) kell 10.50  ja kohale jõudsime reede hommikul kell 4. Sellele järgnes veel tund sõitu ja kell 5 jõudsime hotelli. Läksin kohe magama ja ärkasin kell 9, liikusime sööma ja kaalu kontrollima. Kõik oli korras ja läksime puhkama. Lösutasin hotellis, lõunasöögi jätsin seekord vahele kuna kaalu oli natukene palju. Kell 3 algas trenn, kus tegime tavapärase võistluseelse treeningu ja enesetunne muutus ka vaikselt paremaks. Trenn kestis tund ja saal  oli õnneks hotelli lähedal, seega kohe peale trenni pessu, kerge puhkus ja sööma. Õhtul oli vaba aeg ja umbes 11 paiku läksid kõik magama.

Laupäeva hommikul oli  äratus kell 7 ja 7.30-ks läksime sööma. Kerge söök ja seejärel läksime tagasi puhkama. Kergemad kaalud, kes võistlesid laupäeval läksid kell 9.30 bussiga võistluspaika ja raskemad kaalud läksid 10.30 bussiga võistluspaika. Kell 11 algas võistlus ja meie jõudsime 11.03 saali. Vaatasime  omade matše ja elasime kaasa. Kell 14.00 tegime saalis veel kerge treeningu ning kõik möödus ilusti ja tundsin, et olen võistlusteks valmis. 16.30 läks buss tagasi hotelli, seejärel kerge proovikaalumine ja puhkama. Kell 19.15 läksime kaaluma, mis toimus samuti hotellis. Saime läbi ootamise ja tunglemise lõpuks kaalutud ja siis sööma ning taastuma. Pärast söömist oli natuke vaba aega ja umbes 22.30 läksin magama

Pühapäeva hommik oli samasugune nagu laupäeval, aga selle vahega, et läksime 8.30 bussiga. Tegin väga korraliku soojenduse ja kõik tundus korras ja hea. Kiieviga võrreldes oli kaalus palju vähem inimesi, vaid 19.

Esimeses ringis kohtusin serblasega, keda võitsin 19 sekundiga. Sooritasin ilusa ipponi väärilise heite. Teises ringis kohtusin Venemaa U-18 meistriga, kes on muidu nende teine number. Venemaa mv-l oli ta võitnud ka U-17 maailma- ja euroopameistrit, kes on venelaste esinumber. Läksin matši alguses juhtima kuna ta sai shido, seejärel sooritas ta aga wazari väärilise heite ja jäin kaotusseisu. Lisaks sain ka karistada, aga kuna ta maadles avatult uskusin oma võimalusse ja 1 minut ja 30 sekundit enne lõppu viskasin ta wazarisse ja seis oli viigis. Lisaks sai ta teise shido ja läksin matši juhtima. Viimasel minutil, aga tegin kaks apsakat ja kukkusin kahel korral Yuko peale. Olin kaotusseisus, kuid üritasin viimasel sekundil meeleheitlikult kohtumist päästa ja koos sireeniga lendasin veel ipponile, pole vahet kas kaotad yuko või ipponniga.

Kuna minu vastane jõudis poolfinaali, sain jätkata lohutusringis.   Vastaseks tuli 2012 U-17 Euroopa mv 5. koht. Selles kohtumises sain alguses shido ja seejärel ründasin terve matš ja 15 sekundit enne lõppu sai tema shido ning kohtumine läks lisaajale. Lisaajal läksin üritama ura-naget ja viskasin end alla ja tema sai wazari ja matš oli läbi. Ma ei nõustu absoluutselt selle wazariga, kuna vastane ei teinud selleks midagi ja allaviskamine ei tohiks midagi tähendada. Koondise peatreener läks videokohtunike juurde ja üks neist ütleski, et poleks pidanud hinnet olema, aga samas kaks ütlesid, et pidi. Sellega oli minu võistlus otsas ja tasuks 9. koht, mis mind sugugi ei rõõmustanud.

Mattias

Olen tagasiteel Belgiast koju (Laupäev 6. aprill). Möödas on pikk ja raske treeninglaager. Mis siin ikka, hetkel Poolas ja ilm ei ole ikka veel paranenud – miinuskraadid ja paks lumi, mis teeb vaid meele kurvaks.

Nüüd laagrist lähemalt. Sõit Belgiasse ja loodetavasti ka tagasi kestab kaks päeva. Traditsiooniliselt olen käinud isaga Belgias, kuid seekord läks asi teisiti, sest isa viibis Tais puhkusel ja selle hooaja teist MM etappi vaatamas. Esialgu alustasin teed ristiisaga, kes viibis minuga laagris ühe nädala ning hiljem liitus minuga tüdruksõber Berta, kellega seiklen hetkel ka koju. 2100 km pikkuse tee lõpp-peatus oli Eesti parima motokrossisõitja Tanel Leoki kodus. Seal veetsin ma kõik ööd. Koos meiega oli seal teisigi häid sõitjaid nagu näiteks viimase MM MX3  masinaklassi etapi võitja Gert Krestinov ja suuri tegusid MX 2 masinaklassis tegev Priit Rätsep. Öömaja jagasime veel leeduka Arminas Jasikonisega, kes kihutab ühes tiimis  Taneliga.  Kõikidel sõitjatel olid kaasas veel omakorda tugev seljatagune: mehaanikud ja pereliikmed. Seega kamp oli kirju!

Kirjeldan lähemalt ka ühte treeningpäeva, et saaksite täpsemalt teada mida see endast kujutab. Hommik algas kell 8, kui lippasin Tanni maja lähedal olevale suurele staadionile jooksma, peale seda kerged venitused ja siis juba hommikusöögile. Pärast sööki oli kiire tsikli ülevaatus, kui vaja siis timmisin seal midagi. Sellega ühel pool, siis startisin raja suunas. Rajad asuvad ööbimiskohast 50km raadiuses. Valik on suur, kas sõita Euroopa raskemal ja parimal liivarajal Lommelis või teistel sama pinnasega Eindhovenis, Honda Pargis ja mujal. Belgias on ka väga hea kõvapinnasega rada- Genk. Rajad jagasin päevade peale ära, vahel üht vahel teist. Liivarada on väga pehme ja nõuab palju powerit ja võhma, kus puhkamiseks aega ei ole. Kõva pinnasega on asjad vähe teistmoodi, hüpped on suuremad ja augud teravamad. Rajale kohale jõudes tuleb tasuda rajamaks ja siis saab juba oma kodinad laiali laotada.  Varustus selga ja sadulasse, sõite tegin nii pikki kui lühikesi, kord kiirust kord vastupidavust arendades. Krossi sõita on päris võimas, kui saad samas soones kihutada maailma esinumbrite ja oma lemmiksõitjatega, kelleks näiteks tänavu oli Cairoli, Everts, Herlings ja muidugi Tanel Leok. Nii igal spordialal naljalt ei juhtu! Sõidud sõidetud siis tagasi majutusse, seal juba pesin tsiklit ja kui vaja tegin muid mehaanikutöid, mis muidu on alati olnud isa pärusmaa. Pärast kõike seda sai lõpuks süüa ja siis juba vaikselt veeres päev õhtusse ja oligi magama mineku aeg. Paar puhkepäeva jaotasin ka sõidupäevade vahele ära, siis nautisin Belgia kultuuri, vaba aja keskusi ja kaua oodatud Valkenswaardi MM etappi.

Nii seekord siis laager Belgias mööduski. Õnneks ise jäin terveks ja tsiklit ei suutnud ka ära lammutada. Lõpp hea kõik hea! Hooajale on tugev põhi laotud ja ega nüüd puhkama ei saa jääda. Uue nädala alguses tuleb Lätti, Liepajasse trenni minna, kuna seal mere ääres on liivarada lahti. Ja siis esimene start juba praeguste andmete järgi 13. Aprillil Lätis,  Kegumsis ja 14. Leedus. Nädal hiljem stardin juba kodumaa publiku ees Viljandis Mulgikrossil.

Seniks rookige kõvasti lund ja näeme Eestis!

NB! Hetkel Poolas Stavijanes, kust kodust lahutab veel 740 km (Laupäev 6. aprill).

#62

Vabandan, et olete pidanud mu blogi nii pikalt ootama, aga kuna olin Kiievis laagris ja arvuti puudus, siis ei olnud võimalik vahepeal kirjutada. Kiievi U-18 Euroopa karikal tegin kindlasti elu parima tulemuse. Ilmselt ei oodanud mitte  keegi, et ma võiks Kiievis medalile tulla. Teadsin, et olen heas vormis ja kui hästi läheb tulen seitsme hulka, aga et võidan pronksmedali , see oli juba suur-suur üllatus. Minu kaalus -81kg maadles 48 sportlast, 17 eri riigist. Lisaks oli Kiievi euroopa karikas Top Ranking tournament, ehk siis üks viiest kõrgema rankinguga U-18 Euroopa karika etapist. Nüüd räägin oma matšidest aga täpsemalt.

Esimeses ringis olin loosi tahtel vaba ja seejärel kohtusin venelasega, kes oli esimeses ringis võitnud ukrainlast.  Matš oli väga pingeline ja tasavägine. Alguses läks tema juhtima kuna sain shido(karistuse), umbes minut hiljem sain tema shido ja seis oli viigis, kuni 17 sekundit enne lõppu sooritasin yuko väärilise heite, lõpus sain veel 2 shidot, aga see enam asja ei muutnud ja võit oli käes.

Järgmises ringis kohtusin ukrainlasega, kellega olin varem kohtunud ja keda olin varem võitnud. Tuli suhteliselt kerge võit ja ei pidanud väga palju vaeva nägema. Alguses sooritasin yuko väärilise heite ja hiljem ipponi, olin väga rahul, sest miinimum eesmärk oli täidetud, aga süda ihkas enamat.Veerandfinaalis kohtusin valgevenelasega, kes oli eelmises ringis alistanud väga tugeva ukrainlase. See matš tuli samuti üllatavalt kergelt ja sooritasin alguses 2 Yuko väärilist hinnet ja hiljem võitsin teda kinnihoidmisega.

Poolfinaalis tuli vastu võtta päeva esimene kaotus, kuid kaotasin hilisemale võitjale, samuti valgevenelasele. Matš oli iseeneset võidetav, aga 2 viga rikkusid selle. Alguses läksin juhtima, kuna tema sai shido, hiljem viskas ta mu yuko peale ja siis ka teise yuko peale. Suutsin talle veel 2 karistust välja meelitada ja tal oli 3 shido, 4 shidoga järgneks kaotus. Lõpuni oli vaid 3 sekundit ning ei suutnud talle 4-ndat shido teha ja kaotasin. Peale poolfinaali olin päris kurb, kuna tahtsin väga medalit ja kartsin,  et pronksikohtumise kaotan.

Pronksi kohtumises oli vastaseks grusiin. Tema sai alguses shido, siis sai ta teise shido. Hiljem sain mina oma esimese shido, aga seejärel sai ta kolmanda shido. Lõpus sain veel mina shido juurde ja võtsin raske võidu. Olin väga õnnelik, kuna see oli mu esimeseks medaliks euroopa karikalt.

Pärast võistlust läbisin Kiievis edukalt viie trennise laagri ja nüüd jõudsin õnnelikult koju. Täna on kolmapäev ja homme hommikul 10.50 lähen Tverri U-18 euroopa karikavõistlustele. Kodus ei saa õieti ollagi, sest tagasi tulen järgmine kolmapäev. Tveris eesmärke pole, kõik pinged on maas. Loodan saada paar võitu, aga medalile ei mõtle. Nagu treener ütles, et Tverris on laager oluline ja võistlus läheb kuidas läheb.

Mattias

Vahepeal on olnud mõned mängud ja kõik üsnagi tähtsad. 2 leedu liiga mängu, mis igal juhul oli vaja võita ja õnneks ka nii läks. Karika finaali teine mäng, mille võitsime ja tulime esimest korda klubi ajaloos karikavõitjaks. Baltiliiga esimene finaalmäng-katastroof.

Leedu liigas mängisime Utenaj Juventusega. Saime algul kiirelt minema ja tiksusime koguaeg kuskil 10 punktiises eduseisus. lõpuks said nad ka päris lähedale aga kordagi nagu varjanti ei tekkinud, et me kaotaks. Lõpuks võit 4 punktiga.

Siis tuli finaal. Karikas. Esimese mängu olime väljas 2ga kaotanud ja nüüd oli vaja võita. Täismaja. Palju rahvast. Kõik karjuvad. Korralik möll. Nii nagu finaal olema peab. Esimene poolaeg väga tihe andmine ja koguaeg punkt punktis. Teine poolaeg saime kohe alguses kolme kolmesega minema ja sealt saime korraliku hoo sisse ja lõpuks kindel 20 punktine võit. Karikavõitjad. Kõik rahul ja õnnelikud.

Järgmine päev oli vaba, ülejärgmine päev juba leedu liiga mäng Baltaiga. Kerge pingelangus pärast finaali ja ei saanud kohe minema, esimene poolaeg tiksusime suht võrdselt nendega. Teine poolaeg hakkasime natuke rohkem enda mängu mängima ja siis tuli ka kohe suur vahe sisse ja ega õiget mängu ei tekkinudki.

Baltiliiga esimene finaal Ventspilsi vastu. Korralik pakk 20ga. Ei saanud keegi ennast korralikult käima, ei kaitses ei rünnakul. Mõned mehed olid haiged, eks sellel oli ka mingi sugune mõju, ja vastased panid ikka korralikult kolmeseid kotti. Ei saanud me neid kuidagi joone tagant kinni. 19 teele saadetud kolmesest tabas 14 mis on väga jõhker protsent. Ja muidugi ise mängisime ka kehvalt nii kaitses kui rünnakul. Isegi olin kehva. 4 väga labast pallikaotust täitsa tühja koha pealt. Ei tea mis oli. Kogu meeskond oli uimane ja samm maas vastastest.

Vahepeal oli ka veel mäng Zalgirise ja Klaipeda vahel mille võitis napilt Klaipeda. Aga see lõi leedu liigas kõik asjad sassi tabeli arvestuses. Kui muidu koguaeg olime nagu kindlad teised, siis nüüd ei tea enam midagi kuidas läheb. Võiks põhiturniiril tulla nii esimeseks kui jääda neljandaks. Seis üsna keeruline ja kuisid ja agasid on hästi palju. Meil on veel jäänud mängida kodus Zalgirisega ja väljas Sakalaiga. Kui mõlemad võidame oleme kindlasti teised ja jääb lootus ka esikohale. Kui saame Zalgiriselt kotti siis oleneb kõik kuidas teised mängivad ja seal on juba palju varjante ja see päris keeruline seis. Aga eks näha ole kuidas läheb ja ootame loodame parimat. Laupäev on veel teine finaal Ventspilsis. Miinus 20 pealt on seda raske minna mängima aga mingid hästi õrnad lootused võib-olla on.

Seniks jõudu ja pöidlad pihku, et Leedu liigas põhiturniiril ikka esimese kahe sekka tuleksime ja miks mitte ka lõpuks